MENÜÜ

Persoonilugu: Saaremaa I-liiga meeskonna juhtfiguur, Armand Tamm

26/02/2020

Armand Tamm on Saaremaa I-liiga meeskonna liige olnud selle taasloomisest saati (alates 2016) ehk siis hetkel on käsil juba 4. hooaeg. Kui varasematel aastatel on ta pigem olnud ainult mängija rollis, siis endalegi ootamatult on temast lisaks meeskonna mängijale saanud sellel hooajal ka meeskonna üheks eestvedajaks. Kuigi Armand ise ei tähtsustaks oma panust selles rollis absoluutselt üle, siis klubil on asjast vähe teine arusaam – tema osalus ning kaasalöömine on märgilise tähendusega!

Siinkohal on paslik asjade kulgu vähe täpsemalt lahti seletada. Mäletatavasti otsustas eelmise hooaja lõpus Saaremaa I-liiga senine treener ja meeskonna liider, Asko Esna, siirduda Tallinna, mis jättis siinse meeskonna ilma juhtfiguurita. Just meeskonna diagonaalründajad Armand Tamm ning Siim Rantanen olid need, kes 2019. aasta suvel tulid klubi juhtkonnaga vestlema, et võimalikest edasistest sammudest lähemalt rääkida ja leida võimalused klubiga koostöö jätkamiseks. Koos otsustati, et Saaremaa I-liiga meeskond jätkab selles liigas mängimist, kui on piisavalt pühendunud kohalikke mehi, kes on valmis ka eeloleval hooajal võrkpalli mängima. Lisaks meestele oli vaja leida muidugi ka uus treener. Armandi vastutusalaks (mille ta võttis vabatahtlikult ja iseseisvalt) jäigi potentsiaalsete meeskonnaliikmetega kontakteerumine ning nende nõusoleku saamine. Klubi juhtkond pakkus omalt poolt välja treeneri kandidaadi ning lisaks lubas tegeleda meeskonna abistamisega finantsilise, juriidilise ning raamatupidamise poole pealt. Kuna läbirääkimised erinevate osapooltega osutusid positiivseteks, saigi Saaremaa I-liiga meeskond jätkata mängimist Eesti meeste I-liigas. Oluline on siinkohal ka ära märkida, et mõlemad mehed, nii Armand kui Siim, on lisaks meeskonna igapäevaasjade ajamisel aidanud kaasa ka toetajate ning sponsorite otsimisel, et Saaremaa meestele üldse võimaldada selle hobiga tegeleda minimaalsete omakuludega.

Täna lahkame natuke lähemalt Armandit ja tema elu, kuid kindlasti saab peagi kajastatud ka teise võtmetegelase, Siim Rantaneni elu ja isiksust.

* Pildi autor Mari-Liis Nellis

Milline on olnud sinu kui võrkpalluri teekond ning millistes võistkondades oled erinevatel aegadel mänginud?

Ma alustasin legendaarse võrkpallitreeneri Edgar Haaviku käe all treenimist 5. klassis ning osalesin tema treeningutel põhikooli lõpuni. Pärast Vanalinna põhikooli siirdusin edasi õppima Kuressaare Gümnaasiumisse, kus 10. klassis sai veel mõnda aega Haaviku trennides edasi käidud, kuid erinevatel põhjustel jäi see teekond pooleli. 2006. aasta sügisel astusin gümnaasiumi järgselt Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) ning 2008. aastal leidsin tee tagasi võrkpallini, kui hakkasin TTK-s korraldavates treeningutel käima. Eks see väga amatöörlik tase oli, aga vähemalt sai 1-2 korda nädalas palli puudutada. Tallinnas sai pärast seda erinevates meeskondades mängitud mitmel aastal, kuid pigem oma lõbuks. Kaarma meeskonna ridades sai osa võetud Muhu lahtistest meistrivõistlustest ning ka Rahvaliigast. Muhu meistrikatel osalesin ka Boston Project võistkonnaga, Saaremaa meistrikatel Klotoidi (selle võistkonnaga tuldi 2017. a Saaremaa Meistriks, 2019. a saavutati hõbemedal – toim.) ja Saarte Metsamajanduse meeskonnaga (selle võistkonnaga saavutati 2018. a Saaremaa meistrikatel pronksmedal – toim.). Ja alates 2016. aastast olen kuulunud siis ka Saaremaa I-liiga meeskonda.

 

Kui oluline on võrkpall sinu elus?

Ma arvan, et elus peavad asjad tasakaalus olema. Eelkõige olen ma pereinimene, olles isa 2-le armsale tüdrukule (lapsed on 2a ja 5a – toim.), lisaks olen ma ka tööinimene (objektijuht AS-s TREV-2 Grupis – toim.) ning lisaks üritan leida aega ka iseendale võrkpalli mängimise näol. Võrkpall on olnud minu pikaaegne hobi, kuid nagu teistessegi asjadesse, suhtun ma ka sellesse täie pühendumuse ning tõsidusega. Samas, kuna tegemist on hobiga, teen ma seda siiski suurima heameelega. Võrkpall on meeskonna spordiala ja kuna me siiski võtame osa liigamängudest, on äärmiselt oluline iga liikme osavõtt treeningutelt. Olen püüdnud jõuda nii tihti kui töö võimaldab kolmapäevasesse ja neljapäevasesse pallitrenni.

 

Sa oled objektijuht TREV-2’s, ehitades parasjagu Tartu maanteed 4-realiseks. Kaua sa seal ettevõttes juba töötanud oled ning mismoodi on sul võimalik jõuda nädala sees Saaremaale treeningutele?

Kui ma TTK-s õppisin, läksin 2008. aastal TREV-2’te praktikale ning olen seal tänaseni. Olgugi, et mu töö füüsiline asukoht asub mandril, siis pakub see siiski piisavalt paindlikkust, et olen saanud ühildada oma pereelu, töö ning võrkpalli. Detsembrist kevadeni on meil töö juures pigem rahulik periood, mistõttu saan oma tööasjadega kergemini laveerida, kuid jaa, on tihti selliseid nädalaid, kus sõidan kolmapäeva õhtul saarde trenni, neljapäeva hommikul tagasi mandrile tööle, et reedel nädalavahetuseks Saaremaale tagasi tulla. Kõik on tahtmises ning planeerimises kinni ning olen sellise liikumissagedusega harjunud. Õnneks ka minu Saaremaal elav pere on sellise hektilise graafikuga harjunud ning leppinud.

 

Kas sa oleksid valmis Saaremaale päriselt naasma?

Ma ju elan Saaremaal, lihtsalt paar-kolm päeva nädalas pean töö tõttu mandril olema. Eks tööpakkumisi on Saaremaalt tulnud erinevaid, kuid ma olen selline inimene, kes uisapäisa kuskile ei torma. Ma ei jäta tehtut pooleli, mistõttu enne ma kuskile edasi ei liigu, kui pooleliolevad asjad lõpetatud ja valmis. Selles suhtes olen ma lojaalne nii oma tööandjale, meeskonnale kui ka koostööpartneritele.

 

Tagasi võrkpalli juurde. Raili Sepp on teie treener alates selle hooaja sügisest. Kuivõrd erineb tema käekiri Asko omast? Kuidas on teie omavaheline läbisaamine meeskonnaga?

Nii Asko kui Raili on mõlemad väga head ja targad treenerid, kellel on palju kogemusi. Eks igal treeneril on mingid omad võtted ja nägemused, mistõttu erinevusi tuleb ikka ette. Raili pallitreeningud on alati väga läbimõeldud ja intensiivsed, ÜKEs keskendub ta aga näiteks oluliselt rohkem vastupidavusele ja süvalihastele. Raili suureks plussiks on tema füsioterapeudi elukutse, mida saame nii treeningutel kui võistlustel enda kasuks pöörata. Kellel iganes mingi probleem või vigastus või valumoment on, tegeleb Raili sellega koheselt, andes individuaalharjutusi ning suunates, mida ja kuidas ja kui palju midagi teha, et valust või valusatest punktidest võimalikult kiiresti lahti saada.

Treeneriamet on tegelikult ääretult raske, sest lisaks treenerile on vaja olla ka meeskonna psühholoog, mis nõuab omamoodi pingutust, inimeste tundmist, motiveerimisoskust ning empaatiavõimet. Kui näiteks mõni võtmemängijatest ei saa võistlustele tulla, on treeneri ülesanne sütitada teistesse mängijatesse julgust ja enesekindlust, et nad saavad ka ilma selle liidrita edukalt hakkama.

Kui Raili nõustus meie treeneriks hakkama, siis oli algusest peale kokkulepe, et ta viib meie treeniguid läbi ning osaleb ainult kodumängudel Saaremaal. See on omakorda sundinud meid meeskonna liikmetega omavahel avatumalt ja tihedamalt suhtlema, kuna peame välismängudel hakkama saama treenerita. Kui sügisel ei olnud veel väga head vaibi, siis nüüdseks on harmoonia tekkinud ning suudame iseennast meeskonnana paremini analüüsida ja hinnanguid anda.

 

Mis saab Saaremaa I-liiga meeskonnas tulevikus?

Eks aeg näitab. Saaremaa I-liiga meeskond liigub hetkel paraku sellise 1-aastase projekti tsüklis, mida on vaja igal suvel taaskord üle vaadata – kas on piisavalt mehi ja Spordikooli poisse jätkamas, kes on treener, mis võimalused on meeskonna rahastamiseks, kust leida toetajaid ja sponsoreid, kes tegeleks meeskonna komplekteerimise ning logistiliste küsimustega jne jne. Meie meeskonna eesmärk on arendada Saaremaa võrkpalli selliselt, et oleks vaheplatvorm, kuhu noortel mängumeestel oleks võimalus ja soov pürgida. Kõikidest Spordikooli poistest ei saa meistriliiga mängijaid, aga selleks, et nad selle tõdemuseni jõuaksid, ongi neil vaja järjepidevalt treenida, mängida, hankida kogemusi. Spordikoolist jääb siinkohal väheks, sestap on hea, et on meiesugune võistkond, kes mängib vähe tugevamas liigas kui koolinoored. Me loome noortele tingimusi ja oleme neile kasvulavaks.

 

Kas Saaremaal on piisavalt võrkpalli järelkasvu?

Noh, mina ei ole vast kõige õigem inimene sellele vastama. Minu vanem tütar tegi igal juhul võrkpalliga algust eelmisel hooajal, kui käis Kaia Piipuu juures mudilaste treeningul ja kus talle väga meeldis. Eks siin Kuressaares on omad probleemid nagu treenerite puudus ja saaliaegade nappus populaarsetel kellaaegadel, aga samas tundub, et paljuski tänu Saaremaa VK-le on võrkpall järjest populaarseks muutumas. Tahaks loota, et väikestele võrkpallisõpradele on Saaremaa Meistriliiga meeskond väga suureks innustajaks ning eeskujuks – noored näevad oma silmaga, kuidas Saaremaal kohapeal on võimalik elada, treenida ning samas mängida tipp-võrkpalli. Eks teekond selle tipuni on pikk ja vaevarikas, kuid kõik peavad alustama maast madalast ja erinevad etapid läbi käima. Siinkohal ongi hea, et oleks Spordikoolile jätk I-liiga võistkonna näol ja sealt edasi siis juba tervitaks tõelisi võrkpalluriteks soovijaid meistriliiga võistkond. Kuid ma olen täheldanud tänapäeva noorte seas seda, et kui sa oled tubli ja teed midagi hästi, siis sa teed kõiki asju hästi ehk hakkajad noored on nö pooleks tõmmatud. Selline mitmel rindel toimetamine ei mõju lõppkokkuvõttes ühelegi osapoolele positiivselt. Nii mõnigi andekas võrkpallur ei kasuta paraku ära iseenda potentsiaali, mis talle kaasa antud.

 

Lõpetame ikkagi positiivsel noodil selle loo. Kuidas läheb Saaremaa I-liiga meeskonnal Eesti I-liigas tänavu?

Meil on sel nädalavahetusel järjekordsed I-liiga mängud kodusaalis. Kui tulete saali meile kaasa elama, läheb meeskonnal kindlasti palju paremini!

 

* Armand Tamm (nr 14), piltide autor Allan Mehik

 

Raili Sepp, Saaremaa I-liiga praegune treener:

Armand on alati südamega võistkonna juures, mõeldes enne teistele ja siis alles endale. Treeningutel on ta keskendunud ja püüdlik, vahel isegi liiga palju, sest võrkpallis on kehal vaja teatud vabadust, et teha kauneid sooritusi. Päris kindlalt saab öelda, et ta on meeskonna Terav vasak käsi!

 

Siim Rantanen, praegune võistkonnakaaslane:

Armand suhtub meeskonna tegemistesse alati väga pühendunult ja suure kirega. Ta on asjalik mees, kellel on õnneks ka väga hea huumorimeel. Kogu meeskonna nimel kinnitan, et Armandiga bussisõidud igavalt ei möödu…

 

Ivar Laes, Armandi sõber ja võistkonnakaaslane juba rohkem kui 20 aastat:

Eks see Armand üks suur naljamees ole – isegi Haamse vahel kutsuti teda Baskiniks (ilmselt kuulsa Eesti näitleja ja anekdoodimeistri järgi 🙂 ). Aga tegu on suure meeskonnamängija ja võistkonna hingega. Ta on alati valmis aitama tagataustal, kuid ennastsalgavalt ka platsil endast kõike maha jätma.

Top
Teksti kopeerimiseks võtke meiega ühendust